Lubjast ja lubikrohvimisest

 

Lubikrohvi ja lubimördi kasutamine ja omadused 

 

Kvaliteetse ja pikalt püsiva lubikrohvi märksõnadeks on kvaliteetne lubisideaine, sobilik krohviretsept ning õiged, lubikrohvile kohased töövõtted. Varudes kannatlikkust ja arvestades nende kolme põhilise nüansiga, õnnestub töö lubjaga alati.

 

Lubikrohv ja lubimört on kindlasti üks neid põhilisi materjale, mida on pea iga vana maja ehitamisel kasutatud. Seega on laiemas pildis lubjal täita väga oluline roll meie traditsioonilises ehituskultuuris. On kahtlemata positiivne, et viimasel ajal on hakatud lupja kui traditsioonilist sideainet väärtustama ning seda aina rohkem kasutama.

 

Ometi on ka lubikrohvil kui materjal ja krohvimisel kui töövõttel üsna lai mõiste. Erinevatel lubikrohvidel on suur erinevus ning lubikrohvi kasutamisel tuleks arvestada kindlate töövõtetega.

 

Olgu järgnevalt välja toodud hea, traditsioonilisel retseptil põhineva lubikrohvi olulisemad karakteristikud:

  • Vanu, häid püsivusomadusi näidanud lubikrohve iseloomustab suur lubjasisaldus. Oluline on, et lisaks sideainelubjale sisalduks segus ka täitelupja ehk purustatud lubjakivi.
  • Vähene lubjasisaldus ja liialt suur liiva osakaal muudab krohvi hapraks. Väheneb survetugevus ja krohvikihi plastsus, et toime tulla vanale majale omase „liikuvuse ja mängimisega“.
  • Lubi on sideainena nõrgem kui kips või tsementsideained. Sideaine nõrkuses ja selle ideaalses koostöös täitelubja ja liivaga peitub tema tugevus – nõrgem, mitte nii jäik ja tugev krohv allub paremini konstruktsiooni liikumisest tingitud deformatsioonidele ja seeläbi väheneb krohvipinna pragunemise tõenäosus.
  • Uuringud ja kasutamiskogemus on näidanud, et väike kogus hüdraulilist lisandit (kättesaadavaimaks hüdrauliliseks lisandiks on tsement) muudab krohvisegu omadusi paremaks ning see tõstab krohvipindade tugevust, ilmastikukindlust ja kasutusiga.
  • Lubikrohvide kasutamisel siseruumides tagatakse hea ruumikliima – stabiilne niiskusetase, minimaalne temperatuurikõikumine, antistaatilised tolmuvabad pinnad ja aluselise omaduse tõttu ei arene lubikrohvi pindade hallitused ning seened.
  • Häid omadusi ei tohiks ära rikkuda ebasobiva värvivalikuga. Viimistlemiseks sobivad loodusvärvid, mis jätavad pinna veeauri liikumisele avatuks – kaseiinvärvid, lubiliimvärvid, savivärvid jms.

 

Lubikrohkrohvi kasutamise olulisemad töövõtted ja aluspinnad:

  • Lubisideainel põhinevaid tooteid ei tohi kasutada madalamal temperatuuril kui +5 kraadi, kuna siis peatub lubja kivistumine ehk karboniseerumine. Välitingimustes tuleb planeerida töid lubjaga ajavahemikul mai kuni september.
  • Lubikrohv nõuab teistest segudest põhjalikumat läbisegamist. Parimad seadmed selleks on kahe vispliga segutrell ja horisontaalsed, spetsiaalsete mõladega segumasinad. 100kg segu segamiseks tuleb varuda aega minimaalselt 5 minutit. Hea kui krohv saaks enne kasutamist ~1 h seista.
  • Puitpindade krohvimisel on sobivaimateks aluspindadeks roomatt ja rooplaat (5 cm või 2,5 cm), viimast saab kasutada muuhulgas ka välisseinte soojustamiseks seest poolt, mida kaasaegsed soojustusmaterjalid ei võimalda. Kivipinnad krohvi alusmatti ei vaja, küll aga ohtrat niisutamist.
  • Krohvida ei tohi liiga paksult. Kuni 4 mm terasuurusega krohvi optimaalne kihipaksus on kuni 15 mm ja kuni 1 mm terasuurusega kihipaksuseks kuni 5 mm. Soovituslik on jätta igale krohvikihile aega karboniseerimiseks vähemalt 3 päeva. Vastasel juhul jäävad alumised krohvikihid kivistumise vähesuse tõttu nõrgemaks kui ülemised.
  • Oluline on niisutamine. Niisutada tuleb krohvitavat aluspinda, igat krohvikihti selle kuivamisperioodil (kuivades oludes igal päev) ja enne järgmise krohvikihi pealekandmist. Niisutamise põhjus on lihnte - kergelt niiskes keskkonnas karboniseerub lubi kiiremini ja tõhusamalt.
  • Lubikrohvi karboniseerituse taset saab kontrollida 1% fenoolftaleiini lahusega.

 

Kui siseruumide krohvimine on tihti üsna riskivaba ettevõtmine, siis välitingimustes tuleb kordades rohkem tähelepanu pöörata erinevatele asjaoludele. Meie klimaatilistes tingimustes, kus külmumistsükleid aastas on sadu, on äärmiselt oluline, et fassaadidel kasutataks kvaliteetset lubikrohvi ja et töövõtted oleksid lubikrohvimisele kohased.

 

Esmapilgul pisikestest detailidest kõrvale hiilimine või lihtsalt kogenematus võib üsna pea negatiivsete tulemusteni viia. Silmas tuleb pidada, et:

  • Krohvida ei tohi otsese päikesekiirguse käes, oluline on, et krohvitavat pinda kataks tellinguvõrk. Liiga kiire kuivamine muudab krohvi hapraks ning pidurdatud on kivistumisprotsess. Parimad ilmad krohvimiseks on pilvised ja sombused ilmad.
  • Väga hea tulemuse annab roomati ja rooplaadi kasutamine puitfassaadide krohvimisel. Seest õõnes ja piisavalt paks roostevaba traadiga kokku punutud roog hoiab krohvi tugevalt seinas, tagatud on kiire kuivamine ja püsiv aastatepikkune tulemus.
  • Heitlik põhjamaine kliima nõuab fassaadidele pakse krohvikihte. Krohvida tuleb mitmes kihis – sisseviskekiht, täitekihid (1-2) ja viimistluskiht. Krohvikihi kogupaksuseks peaks olema minimaalselt 40 mm. 
  • Soovituslik on jätta viimistluskihi krohvimisel ja värvimisel vähemalt 2-3 nädalane vahe. Värv sulgeb krohvi poore ja muudab pealmise pinna tihedaks, mis pärsib krohvikihtide kivistumist ehk süsinikdioksiidi jõudmist krohvi sügavamatesse kihtidesse.
  • Krohvitud pinnad tuleks värvida õhukeste kihtide kaupa traditsioonilise lubivärviga., mida on võimalik naturaalsete pigmentide abil toonida. Fassaadid nõuavad korralikult paksu lubivärvi kihti, kuid seda ei tohi saavutada paari kihiga. Värvida tohib üks kiht päevas, eelnevalt kergelt niisutades, olenevalt värvi katvusest 5-6 kihti.
  • Mitmes kihis krohvitud lubikrohvi, mis kaetud lubivärviga, lõplik kivistumine võtab aega aastaid. Oluline on, et sügiseks on krohv fassaadil kivistunud sedavõrd, et külmad talle liiga ei tee. Välitingimustes tuleks tööd lõpetada hiljemalt septembri keskpaigaks.

 

Kokkuvõtteks. Lubja kasutamine ehitamises on pikkade traditsioonidega ja õigeid töövõtteid ning materjale kasutades alati kindla peale minek. Lisaks tagab lubikrohv siseruumides hea sisekliima ning selle kasutamine on sõbralik loodusele.

 

 

Lubimört lubi-müürimört

 

Maakivi ja paekivi ladumiseks kasutatakse traditsiooniliselt lubimörti. Kivi tugevusega võrreldes nõrgem lubimört seob müüri tervikuks ja kompenseerib müürikivide „mängimise“.

 

Lubimördi koostis on läbi ajaloo suuresti varieerunud, ulatudes 1:1 mahuosa lubja ja täiteaine segust tänapäeval levinud 1:3 mahuosa seguni. Mördi peamised täiteained on liiv ja purustatud/jahvatatud lubjakivi. Täiteaine fraktsioon oleneb mördi kasutamise eesmärgist – müürimördi ja krohvi sisseviskekihi täiteaine on jämedam ning krohvi viimistluskihil ja vuukimismördil peenem. Tänapäeval kasutatakse mördis sideainena lisaks lubjale (mis parandab mördi töödeldavust ja elastsust) ka väheses mahus tsementi (mis tõstab segu külmakindlust ja survetugevust). MEISTRI mörtides on tsemendi osakaal 2,4...4 % kuivsegu kaalust.

 

Soklit ja vundamenti lõhub tihti valest materjalikasutusest tingitud niiskuse ja soolade liikumine. Sagedased on juhud, mil lubikrohvi / lubimördi pudenedes kaetakse sokkel tsementkrohviga. Tsement on aga tihe materjal, mis hoiab niiskust ning ei lase sel seintest välja kuivada. Tsementkrohvi pudenedes irdub koos sellega seinast ka osakesi pehmemast alusmaterjalist (lubikrohv ja lubimört, paekivi ja telliskivi pealispind). Kui niiskus ei saa välja aurustuda, tõuseb see sobivat võimalust otsides ülespoole, tekitades seintele ning alumise korruse põrandaile niiskuskahjustusi.

 

Vastupidiselt jäigale ja ehitise loomulikku hingamist tõkestavale tsemendi baasil segudele on lubi elastne ja niiskust läbilaskev materjal. See talub müüritise mõningast liikumist ning lubab müüri ja krohvi sattunud niiskusel paremate ilmastikutingimuste korral välja kuivada, hoides ära suuremad müüri ja krohvi kahjustused.

 

 

Kasutatud materjalid:

  1. Muinsuskaitseamet. Vundament ja sokkel; Lubi I; Maakiviehitus Eestis.